Teenid keskmist palka? Välja tuled? Oled rahul? Tahaks rohkem, eksju?

Nüüd mõtle selle peale, et näiteks taksojuht, kes mu lapse (olude sunnil) hommikuti kooli viib, teenib 4000 dirhamit (ca 800 eurot) kuus. Oh, pole midagi viga ju, täitsa normaalne palk!

Aga nüüd mõtle selle peale, et linnas, kus ta elab, maksab ühetoalise üür aastas minimaalselt 90 000 dirhamit (1500 eurot kuus), tema saab aga endale lubada maksimalselt ühte tuba! Tavaliselt lepivad nad magamiskohaga ja maksavad ca 500 dirhamit (100 eurot) kuus. Tema pere elab tuhandete kilomeetrite kaugusel Indias, Pakistanis, Bangladeshis. Väike poeg või tütar, umbes sama vana, kui mu enda, on oma isa näinud korra elus kahenädalase puhkuse ajal. Järgmise taolise puhkuse võib see aus taksojuht endale lubada võibolla kahe-kolme aasta pärast. 1000 dirhamit kulub elamise ja säästude peale, ülejäänu saadab mees iga kuu truult kodumaale. Pere siiatoomine ei tule kõne allagi, selleks peaks palk olema kaks korda suurem.

Aga taksojuht on ikkagi rikas mees võrreldes tema kaasmaalastega siin. Nemad töötavad ehitustel - eluruum asub ehitusplatsi kõrval - komekorruseline ajutine hoone, kus ridamisi narivooditega toad, õnneks õhukonditsioneeritud, ühine pesuruum ja ongi kõik. Palka ei tea, aga raudselt kordades vähem. Üleeile oli uudistes lugu poolesajast mehest, kes kaks aastat ootavad kodumaale tagasisaatmist. Ehitusfirma, kes nad siia tõi, läks suure rahakriisi ajal uppi. Jättis palgad maksmata, mehed koju saatmata. Abiorganisatsioon käis neile kaks aastat suppi viimas ja meditsiiniteenuseid pakkumas. Eelmisel aastal koguti ramadani ajal raha, et need töölised saaksid koju midagi saata - 1000 dirhamit per nase. Eelmise nädalani ootasid kõik kohtulahendit. Kohus lubas meestel uue töö otsida (siin on tööandja vahetamine väga keeruline protsess), vanemad, kehva tervisega või muidu kojuigatsevad aga saavad lõpuks ometi kojusõidupileti. 2 aastat!

Ühendemiraatides elab 8 miljonit inimest, neist üks viiendik on emiraadid, kõik ülejäänud on sisserändajad. Migratsioonipoliitika ning kiiresti areneva kapitalismi ning sellega kaasneva tööliskonna sisserändetulemusena on siin mehi ligi kolm korda rohkem kui naisi. Sellest tulenevalt on vägistamine suur sotsialane probleem. Tihti langevad ohvriteks lapseohtu noored või kagu-Aasiast pärit koduabilised-hotellikoristajad-restoraniabilised.

Kuhu ma tahan sellega jõuda? Kõik ei ole roosamanna ja taksoga sõitmine on nagu full immersion riigi sotsiaalprobleemidesse.

Ramadan on labi. Elagu Eid!

Salaja soomisel ja nurga taga vee lonksude ahmimisel on selleks aastaks kriips peal. Poed teevad oma uksed lahti normaalsetel kellaaegadel - enam ei saagi sopata kella kaheksast 6htul hommikul kella kolmeni -, l6ppeb meeletute n2ljast hullunud autojuhtide s6elumine neljal s6idurajal korraga, et ruttu koju saada.

Mitte, et ramadani kombestik minu elu vaga hairiks, aga salaja s66mise l on syydlaslik mekk kyljes. Nagu oleks ma midagi kohutavalt halba teinud. Ja ma kujutan ette, et paris hirmus katsumus on me ajutist elupaika, hotellituba koristada, kui seal on 2sja valmistatud bucatini all'amatriciana't v6i l22tseseid v6i vana head tomatikastet suures 5-liitrises potis. Nii, et kahjulik m6lemale osapoolele.

Selleks korraks on ramadan siiski l2bi - j6udsime ka korra yhele korralikule iftari-s66maajale ja nyyd otsin kuskilt kohaliku kysiini kursust, et end joonelt sel teemal harida. Dieediga saab siin riigis kyll v2ga raske olema.

T2nase p2eva l6petuseks ka poe seinalt loetud t6etera: One pees only 10 dirhams!

Head tavaelu algust!

Toredaid programme

Elame residents-hotellis. Loomulikult on vabaaja meelelahutuste hulk v2ike, aga hilis6htud on vaja ju kuidagi t2ita. No me siis eile proovisime telekat vaadata. Peale tavaliste filmi- ja rahvusvaheliste uudistekanalite l2bi pl6ksutamist uurisime ka kohalikke kanaleid. Enamikel k2ib Venetsueela televisivast teada seebikate imitatsioon - kombekaid riideid kandvate n2itsikute ning hormoonidest pakatavate meesiluduste hala-phlaha-khlaa mula saatel. Selle j2lgimist oleks meilt palju n6uda. Seega kl6psime edasi. Eilse 6htu vaieldamatuks lemmikuks kujunes hoopiski kaamlite (vabandust, dromedaride!) v6iduajamise telekanal. Kujutasime ette, kuidas neid vaeseid yhekyyrulisi elektroonilise dzoki orje kommenteerib oma boksist  karjudes suurte vuntsidega valges ryys p6levail silmil paks kole vanamees ja itsitasime. Loomadest on muidugi kahju. Terve jooksu ajal j2litavad neid ka suured valged dziibid, kust igast aknast on v2hemalt yks hasardis mees poolenisti v2lja end upitanud. Ja elektrooniline piits k2ib turjal kolmekordse kiirusega, kui mistahes inimhinge k2si suudaks.

Klämm ja trend

Katu ütles oma blogikommentaaris, et teenekas infoallikas SATC2 (Sex and the city 2, kui te polnud kursis nagu minagi) väitvat Abu Dhabi olevat üks klämmi- ja trendilinn. Eesrindlik meelelahutuskeskus ja nii edasi.

Mul läksid silmad tõllarattaks, et oot, kas ADsid on kaks väää? Ma käisin selles mitte-klämuuri linnas vist, või pean endale ikka prillid muretsema. Kahtlususs puges hinge.

Guugel on alati heaks abimeheks ja tõsi ta on, et kui pildiotsingusse trükkida Abu Dhabi, siis saab ainult sellist moodsa ehituskunsti väljanäitust ning päikses kiirskavat klaasi, et võib pimedaks jääda. Veendu ise!

Aga kui ma otsingumootorisse toksin Abu Dhabi Electra Street (no rohkem kesklinn ei saagi olla), siis on vaatepilt otsetükkis selline.

Selle üle peab lausa järele mõtlema.

Kõrbekuumast

Kas suudad endale ette kujutada, mida tähendab õues valitsev 45kraadine kuumus? Ja et päikese käes, mis läbi liivase õhu vaevu paistab, on ikka jupimaad kuumem.
Kui proovida kirjeldada, siis esimesena tuleb meelde tunne, kui teed saunas leiliruumi ukse lahti ja seisad seal ukselävel täisrõivais. Aga kerisele vett ei viska. Selline kuum ja kuiv.
Tundub päris kole? Lisa veel juurde viimsetki aruraasu võttev päike, mis sind lagipähe materdab ja tead umbes, mis see on.
Aga, aga... ikkagi tuhat korda talutavam, kui kuumus ja niiskus. Singapuris tundsin end koguaeg nagu mingi märg kalts ja kümneminutilise jalutuskäigu tulemusel olin niiske ka sealt, kust varem polnud kunagi higistanud (kõrvatagused!) ja üldse oli kogu aeg tunne nagu kogu see õhuniiskus kondenseeruks kopsudesse ja veidi aja pärast saabuks kuival maal uppumissurm.
Siseruumid on ADs muidugi konditsioneeritud, temperatuur meeldiv 24kraadi enamasti (ühistu koridoris keerasin salaja konditsioneeri nupu 15kraadi pealt 24le). Hommikul fuajeest välja astudes on esimene tunne, et "oo, täna on talutav", kaks sammu eemal tuleb meelde, et tegelikult on ukseavas ju veel puhurid täies hoos, aga juba meeter eemal ei päästa sind miski. Lapsed jäävad kohe väga tasaseks. Toimiv kasvatusmeetod?

"Loodan, et oled vaktsineeritud, seal on igasugu haiguseid, SARS näiteks." "Kohe kui sa lennukist maha astud, saad teada palavuse ja niiskuse tõelise tähenduse." "Ilma pere ja sõpradeta saad aru, millest sa ilma jääd."

Umbes selliseid lauseid kuulsime igapäevaselt enne Singapuri kolimist.

Kui me otsustasime peale kaheaastast Singapuri kogemust aastaks aja maha võtta (osaliselt küll olude sunnil) ja perega Lõuna-Itaalias kolkakülas elada, siis rääkis mures Itaalia pere meile nii:

"Loodan, et lapsed on vaktsineeritud, kui juhtub mingi hull haigus, ja seda seal Lõunas võib juhtuda, siis arstiabi küll head ei saa...". "Sa saad teada külma ja niiskuse tõelise tähenduse." "Kaugel perest ja sõpradest saad aru, millest ilma jääd, aga sinu õnneks me tuleme teile vahel külla."

Nüüd oleme me õnnelikult kolimas Araabia Ühendemiraatidesse Abu Dhabisse. Ja seega räägitakse praegu meiega nii:

"Loodan, et olete vaktsineeritud (kõnekad pilgud laste suunas), seal on igasugu haiguseid, koolera näiteks." "Kohe, kui sa lennukist maha astud, saad teada kuumuse tõelise tähenduse." "Ilma pere ja sõpradeta veel kolm aastat? Sa ei tea, millest sa ja su lapsed ilma jäävad!"

Mind huvitab väga, mida pere siis arvab, kui me teatame, et kolime kõrvalkorterisse!