Day 1 of SARS-Cov-2 diary

*Bringing this blog back to life, but this time, it's my personal anthropological diary. I am sort of forced to write it, thanks to our Anthropology methods lecturer, but it is great practice and habit to have. I have on and off written diary the past year, much less so in the last month or so, because of increased duties. So an official excuse to pick it up again is welcome. I have decided to make it public, too, if I can't hang out with people IRL, at least this lets me do it virtually.*

Tallinn, Estonia.

I have a confession to make. This is definitely not my Day 1, it's my Day 4.

The government just called for a state of emergency and news of people raiding supermarket shelves is all over social media. This is not my reality. I did the stocking up a couple of days ago. I ordered my wares through my regular online supermarket on Tuesday and I could see I wasn't the first or the only one to start preparing. The delivery time was already increased from a maximum of a few hours to a whole day.

I did order double the amount of goods and mostly imperishables. Not because I thought I wouldn't be able to get anything later, but the years I spent with my Italian family have made me cautious - I stock my cupboards (but never so that I have to throw it away) and I expect the worse from people themselves, and I start at the first signs of trouble.

I took an 8-week online course on epidemics around 5 years back from a popular educational platform, I had my reasons for it, but not directly related to epidemics. It turns out now, that it was actually a very useful course. When they announced on the news that the number of infected (and diagnosed) had risen from 17 to 27 overnight yesterday evening, I dug out my notes and logged in again to rewatch some of the videos from that course syllabus. My prediction, based on very basic calculations that we learned, a few academic sources, and the 27 infected people of 12th March that by midnight of Thursday, the number of diagnosed would be minimum of 40. And from there it will jump to 70ies and in a matter of hours to over 100.  Just before midnight, the news stated 79 cases. I was off, but I knew the spike was at hand. Hell yeah! to free online courses.

There is no way with our non-existant immune response to this novel virus, with its base infection rate of over 4 and a relatively long latency period (5 days minimum) that this will be gone in a few weeks. Nah, this will stick around for months. Social distancing is our only option for keeping the rate of infections mild, make no mistake, we will be having this virus sooner or later,  but we must remove as many people from the pool of susceptibles as possible as fast as possible.

Yesterday, I bought my cat his food and litter for a month. I brought some wares over for my sister and daughter. I told my kids 'soon the schools will be shut down'. And that we would have to learn to live with each other because I am pulling my family out of the pool so we slow this infection down. This was met with severe teenage protests and wailing from a six-year-old.

Then I disappeared in academic articles, journalistic reports, and editorial analyses for the whole evening. It was exhausting but eye-opening. I stopped caring about news several years back and hence had forgotten what a worm-hole it is. Just before midnight, the government announced a state of emergency.

This morning, we slept in. Lea didn't go to school. Loore went to kindergarten. Her pleas made me take her, she so wanted to play 'one last time with her friends, before she is abandoned with her family she so much hates' (she ought to have her own stand up comedy gig). I had to get to the office, so I took her and then took my car to town. I am not taking public transport from Wednesday.

I had meetings, fully aware of this not being a responsible course of action. I still feel a bit guilty about this. After lunch, I headed to the kindergarten for Loore and then came home to continue working remotely all evening. That is going to be the hardest part, working from home with all the family members at home all the time. Tomorrow morning we must get this sorted. It's past midnight. I better get to bed.

Päev enne aastavahetust tulime tagasi Abu Dhabisse. Leenu kool algas juba 2. jaanuaril, ning aastavahetust ei tahtnud lennates kogeda.

Juba paar nädalat varem sai kokkulepitud, et lähme külla itaallastest sõpradele pisut Abu Dhabist väljas, kel väike villa. Pidu võeti tõsiselt ette, kutsuti kokku kolmkümmend külalist, jagati tööülesanded. Ja siis tuli keegi heale ideele, et selle asemel, et niisama pidu teha, riietame end kohalike tavade järgi. 31. jaanuaril kihutasin ma ühest abaya poest teoise, et endale sobiv leida. Kes oleks võinud arvata, et musta ürbi valimine nii keeruline on. Neid on sadu erinevaid tegumoode, mitmeid materjale, ja kuna ma blingi ei kannata, siis oli sellise piduliku, kuid mitte sätendava abaya leidmine nii viimasel minutil paras ettevõtmine. Lõpuks leidsin, valgete tikitud draakonitega käisel ning sheylal.

Leenu sai samast poest endale ka kohalikud katted. Kuidas siis kohalikud riietuvad.

Naistel on abaya, ehk musta riiderohke mantli all täpselt see, mis meeldib - vanemad naised kannavad väga värvilist, tavaliselt siidist või muust kallist materjalist kleiti, noored on enamasti viimase maailmamoe järgi rõivastunud. Pead katab Abu Dhabi naisel Sheyla, ehk pikk must, ristkülikukujuline pearätt, mida saab siduda lugematutel moodidel, ning vajadusel tõmmata näo ette salliots. Vanemad või väga traditsioonilise mõteviisiga beduiini naised kannavad burkat, mis koosneb kolmest osast - alusmütsike, must õhuke sall peas ja näo alumist osa kattev riie. Sellest paistavad välja vaid silmad. "Noortel daamidel" on kohustuslik tapjakonts ja neile sobiv, kuid välismaisel näol väga ebakõlaline 80daid meenutav meik.

Meestel on palju rohkem riideid seljas:

Seljas on Kandura ehk pikksärk, suvel lumivalge, talvel näeb ka teisi toone. See on araabiamaades tavaline riietus, aga nt krae ja tasku järgi võib mehe päritolu kohe ära tunda. Abu Dhabi meestel pole kandural eraldi kraed ning selle taskud on küljeõmblustesse peidetud. Kandura all kantakse pikka T-särki ning aluspükste asemel seotakse ümber puusade rätik - woozar. Peol viibinud meestele oli kohalik riietus väga meeltmööda!

Peas on meestel guthra (ehk valge rätik), selle all pisike mütsike ja peal must paksu nööri laadne egal. Punasemustrilised guthrad kuuluvad teiste araabiamaade meeste riietusse. Aga kuidas vahet teha erimaade araablastel?

Abu Dhabi mehel on kandura kraeta, guthra lumivalge ja jalas sandaalid! Dubai mehel on kõik sarnane, aga jalas kingad.

Saudil on kandural püstkrae ning peas punaruuduline guthra.

Kuveidil on kandural rinnatasku.

Jeemeni mehel tavaliselt egalit pole, tema seob oma pearäti turbaniks. Omaani mehel sinitikitud pottmütsike hoopis.

Ja nii edasi. Minu jaoks oli kõige keerulisem sheyla sidumine. Suurt krunni kuklasase, mis tavaliselt ilusama kuju annab räti all peale, ma endale teha ei saa. KOguaeg tundus väga muna olevat pea ja nägu, aga lõpuks leidsin youtube'i abiga ka sobiva sidumisviisi. Terve õhtu möödus seda sheylat kohandades!

Teenid keskmist palka? Välja tuled? Oled rahul? Tahaks rohkem, eksju?

Nüüd mõtle selle peale, et näiteks taksojuht, kes mu lapse (olude sunnil) hommikuti kooli viib, teenib 4000 dirhamit (ca 800 eurot) kuus. Oh, pole midagi viga ju, täitsa normaalne palk!

Aga nüüd mõtle selle peale, et linnas, kus ta elab, maksab ühetoalise üür aastas minimaalselt 90 000 dirhamit (1500 eurot kuus), tema saab aga endale lubada maksimalselt ühte tuba! Tavaliselt lepivad nad magamiskohaga ja maksavad ca 500 dirhamit (100 eurot) kuus. Tema pere elab tuhandete kilomeetrite kaugusel Indias, Pakistanis, Bangladeshis. Väike poeg või tütar, umbes sama vana, kui mu enda, on oma isa näinud korra elus kahenädalase puhkuse ajal. Järgmise taolise puhkuse võib see aus taksojuht endale lubada võibolla kahe-kolme aasta pärast. 1000 dirhamit kulub elamise ja säästude peale, ülejäänu saadab mees iga kuu truult kodumaale. Pere siiatoomine ei tule kõne allagi, selleks peaks palk olema kaks korda suurem.

Aga taksojuht on ikkagi rikas mees võrreldes tema kaasmaalastega siin. Nemad töötavad ehitustel - eluruum asub ehitusplatsi kõrval - komekorruseline ajutine hoone, kus ridamisi narivooditega toad, õnneks õhukonditsioneeritud, ühine pesuruum ja ongi kõik. Palka ei tea, aga raudselt kordades vähem. Üleeile oli uudistes lugu poolesajast mehest, kes kaks aastat ootavad kodumaale tagasisaatmist. Ehitusfirma, kes nad siia tõi, läks suure rahakriisi ajal uppi. Jättis palgad maksmata, mehed koju saatmata. Abiorganisatsioon käis neile kaks aastat suppi viimas ja meditsiiniteenuseid pakkumas. Eelmisel aastal koguti ramadani ajal raha, et need töölised saaksid koju midagi saata - 1000 dirhamit per nase. Eelmise nädalani ootasid kõik kohtulahendit. Kohus lubas meestel uue töö otsida (siin on tööandja vahetamine väga keeruline protsess), vanemad, kehva tervisega või muidu kojuigatsevad aga saavad lõpuks ometi kojusõidupileti. 2 aastat!

Ühendemiraatides elab 8 miljonit inimest, neist üks viiendik on emiraadid, kõik ülejäänud on sisserändajad. Migratsioonipoliitika ning kiiresti areneva kapitalismi ning sellega kaasneva tööliskonna sisserändetulemusena on siin mehi ligi kolm korda rohkem kui naisi. Sellest tulenevalt on vägistamine suur sotsialane probleem. Tihti langevad ohvriteks lapseohtu noored või kagu-Aasiast pärit koduabilised-hotellikoristajad-restoraniabilised.

Kuhu ma tahan sellega jõuda? Kõik ei ole roosamanna ja taksoga sõitmine on nagu full immersion riigi sotsiaalprobleemidesse.

Ramadan on labi. Elagu Eid!

Salaja soomisel ja nurga taga vee lonksude ahmimisel on selleks aastaks kriips peal. Poed teevad oma uksed lahti normaalsetel kellaaegadel - enam ei saagi sopata kella kaheksast 6htul hommikul kella kolmeni -, l6ppeb meeletute n2ljast hullunud autojuhtide s6elumine neljal s6idurajal korraga, et ruttu koju saada.

Mitte, et ramadani kombestik minu elu vaga hairiks, aga salaja s66mise l on syydlaslik mekk kyljes. Nagu oleks ma midagi kohutavalt halba teinud. Ja ma kujutan ette, et paris hirmus katsumus on me ajutist elupaika, hotellituba koristada, kui seal on 2sja valmistatud bucatini all'amatriciana't v6i l22tseseid v6i vana head tomatikastet suures 5-liitrises potis. Nii, et kahjulik m6lemale osapoolele.

Selleks korraks on ramadan siiski l2bi - j6udsime ka korra yhele korralikule iftari-s66maajale ja nyyd otsin kuskilt kohaliku kysiini kursust, et end joonelt sel teemal harida. Dieediga saab siin riigis kyll v2ga raske olema.

T2nase p2eva l6petuseks ka poe seinalt loetud t6etera: One pees only 10 dirhams!

Head tavaelu algust!

Toredaid programme

Elame residents-hotellis. Loomulikult on vabaaja meelelahutuste hulk v2ike, aga hilis6htud on vaja ju kuidagi t2ita. No me siis eile proovisime telekat vaadata. Peale tavaliste filmi- ja rahvusvaheliste uudistekanalite l2bi pl6ksutamist uurisime ka kohalikke kanaleid. Enamikel k2ib Venetsueela televisivast teada seebikate imitatsioon - kombekaid riideid kandvate n2itsikute ning hormoonidest pakatavate meesiluduste hala-phlaha-khlaa mula saatel. Selle j2lgimist oleks meilt palju n6uda. Seega kl6psime edasi. Eilse 6htu vaieldamatuks lemmikuks kujunes hoopiski kaamlite (vabandust, dromedaride!) v6iduajamise telekanal. Kujutasime ette, kuidas neid vaeseid yhekyyrulisi elektroonilise dzoki orje kommenteerib oma boksist  karjudes suurte vuntsidega valges ryys p6levail silmil paks kole vanamees ja itsitasime. Loomadest on muidugi kahju. Terve jooksu ajal j2litavad neid ka suured valged dziibid, kust igast aknast on v2hemalt yks hasardis mees poolenisti v2lja end upitanud. Ja elektrooniline piits k2ib turjal kolmekordse kiirusega, kui mistahes inimhinge k2si suudaks.

Klämm ja trend

Katu ütles oma blogikommentaaris, et teenekas infoallikas SATC2 (Sex and the city 2, kui te polnud kursis nagu minagi) väitvat Abu Dhabi olevat üks klämmi- ja trendilinn. Eesrindlik meelelahutuskeskus ja nii edasi.

Mul läksid silmad tõllarattaks, et oot, kas ADsid on kaks väää? Ma käisin selles mitte-klämuuri linnas vist, või pean endale ikka prillid muretsema. Kahtlususs puges hinge.

Guugel on alati heaks abimeheks ja tõsi ta on, et kui pildiotsingusse trükkida Abu Dhabi, siis saab ainult sellist moodsa ehituskunsti väljanäitust ning päikses kiirskavat klaasi, et võib pimedaks jääda. Veendu ise!

Aga kui ma otsingumootorisse toksin Abu Dhabi Electra Street (no rohkem kesklinn ei saagi olla), siis on vaatepilt otsetükkis selline.

Selle üle peab lausa järele mõtlema.

Kõrbekuumast

Kas suudad endale ette kujutada, mida tähendab õues valitsev 45kraadine kuumus? Ja et päikese käes, mis läbi liivase õhu vaevu paistab, on ikka jupimaad kuumem.
Kui proovida kirjeldada, siis esimesena tuleb meelde tunne, kui teed saunas leiliruumi ukse lahti ja seisad seal ukselävel täisrõivais. Aga kerisele vett ei viska. Selline kuum ja kuiv.
Tundub päris kole? Lisa veel juurde viimsetki aruraasu võttev päike, mis sind lagipähe materdab ja tead umbes, mis see on.
Aga, aga... ikkagi tuhat korda talutavam, kui kuumus ja niiskus. Singapuris tundsin end koguaeg nagu mingi märg kalts ja kümneminutilise jalutuskäigu tulemusel olin niiske ka sealt, kust varem polnud kunagi higistanud (kõrvatagused!) ja üldse oli kogu aeg tunne nagu kogu see õhuniiskus kondenseeruks kopsudesse ja veidi aja pärast saabuks kuival maal uppumissurm.
Siseruumid on ADs muidugi konditsioneeritud, temperatuur meeldiv 24kraadi enamasti (ühistu koridoris keerasin salaja konditsioneeri nupu 15kraadi pealt 24le). Hommikul fuajeest välja astudes on esimene tunne, et "oo, täna on talutav", kaks sammu eemal tuleb meelde, et tegelikult on ukseavas ju veel puhurid täies hoos, aga juba meeter eemal ei päästa sind miski. Lapsed jäävad kohe väga tasaseks. Toimiv kasvatusmeetod?